7. jaanuar

Nüüd on täpselt kuu. Tundub terve igavik kuid samas on aeg lennanud kui linnutiivul. Optimistlikust vaatepunktist on juba veerand või 1/6 reisist läbi. Ma usun, et üks tajutav samm on ka tagasi Hamburgi jõudmine.
Täna on veel tore, viiepäevase sõidu viimane päev. Homme hommikul või täna öösel jõuame Jeddasse kus tuleb kõik alkohol ja räpased ajakirjad luku taha panna. Ma siiani ei saa aru mis mõttes räpased? Keegi ajas natuke putru peale vms?
Punane meri - lõputu kuumus. Toas on mul mahedad 23c, masinaruumis kindlasti üle 30. Esimesed 15 minutit hommikul ja mu särk on märg ja soolased higipisarad voolavad suhu. Suvel pidi asi eriti hulluks minema, praegu on mõnus treening. Kui eluruumides
treppe mööda liikuda siis on sarnane lõhn nagu vanade paneelmajade trepikodades suvel. Mõnus. Tekitab tunde, et kuskil siinsamas ongi see virvendav õhk asfaldi kohal ja miniseelikutes tüdrukud :)
Mul on ka psut kahju, et mu kerge masendushoog üle minemas on. Nüüd on lihtsalt kerge tülpimus ja lootus millegi parema saabumisest. Umbes nagu ma lootsin, et see töökoht on "dream job". Õnneks ma kirjutasin oma mõtteid üles ja nüüd on huvitav lugeda
kuidas meeleseisund prioriteete nihutab. Teine asi mille tarvis kerge masendus hea on - loovus. Igasugune kriis paneb mõtted kiirteele. Oleks pidnud oma muinasjutu jätku kirjutama. Ehk jõuab veel.
Hirmsasti tahaks ka head peegelkaamerat. Väga palju ilusaid ja huvitavaid hetki/kohti jääb jäädvustamata. Meri muudab oma olemust päris tihti. Mõnikord helesinine, siis tumesinine või roheline. Lainetus, tuul, udu - kõik muutub pidevalt ja uskumatult
suures ulatuses.
Nüüd hakkas see kapten ka minu "alkoholiprobleemidele" vihjama. Sõbralikult, naljaga pooleks aga väga järjepidevalt. Vaatame kuhu see areneb ja kui igav võib ühel põmmpeal olla.
Kõikidest seriaalidest ja mängudest muust taolisest on siiber. Miski pole piisavalt hea. See on sama kui ma lapsena alati varastasin taigent kui sain. See oli lihtsalt nii magus. Üks päev võtsin kokaraamatu ja tegin kausitäie tainast. Ei mingit
maitset. Ma alati tahan ikka seda mida ma niisama kergelt ei saa :)
Muuseas esimest korda elus kallasin ka oma arvutile koola-rummi segu. Väike lühiühendus aga töötab. Äkki kaptenil on õigus? :D
Piraatidest veel niipalju, et ma t6statasin messis kysimuse, et 'huvitav kas piraatide naised soovivad oma meestele head r88vi6nne ka?' See kysimus ei saanud v2ga positiivset vastukaja :) Huvitav oleks teada ikkagi.

3. Jaanuar 2012.

Uus aasta tuli ilma erilise pauguta ja suure kummutamisega, taaskord. Olime ankrus enne Nhava Shevat Indias. Väike grillimine välistekil ja hiljem shampus sillal. Sooja oli umbes 25 c ja tuult 10m/s. Kõige selle juures nähtavus ehk pool miili sest õhk
on nii udune. Praeguseks on sadamad hakanud juba kõik ühte nägu minema. Konteinerid-maha, konteinerid peale. Veoautod veavad neid edasi-tagasi nagu väikesed tublid sipelgad. Linna ei paista praktiliselt kusagilt. Kõige lõbusam oli vast Karachi kui me
andsine kõntsa ära. Täielik tsirkus ja mitte heas mõttes. Sõnad nagu keskkonnakaitse, ohutus, kiirus ja täpsus on mõistlik unustada oma närvide huvides. Hakkan juba mõistma miks enamus meremehi kerge rassistliku hoiakuga on. Vähemalt paagiautod olid
ilusate nikeradatud puidust ustega ja taga lehvisid jõulupuu kaunistused. Samuti polnud kohalikud kunstnikud värviga koonerdanud.
Aga nüüd pööran laeva otsa ümber ja ma koju sõidan-koju sõidan taas. Praegu oleme jälle ankrus enne Mundrat mis on viimane India sadam ja peale seda tuleb pikem ots Jedda (ja Suessi) poole. 20. Jaanuar peaks siis jälle Hamburgis olema.
Lubasin natuke numberid kuid ei viitsinud piisavalt isegi uurida. Laev on 265 m pikk ja vist 40m lai. Süvis 12m. Peamasinal (MAN B&W K98 - maailma suurim mootor) on 10 silindrit, igaüks läbimõõduga 98 cm ehk siis laias laastus meeter. Kolvi käik ca
4,5m. Kütust võtab selline tibuke 2 liitrit sekundis ja enam. Ööpäevas siis ca 200 tonni. Igaüks katsugu ise hoomata seda kogust kuidagi. Keskmine pereauto sööb aastas 1 tonni. Kõigest sellest hoolimata on see praktiliselt kõige ökonoomsem transport
maamunal.
Mootor on siis ise umbes kolmekordse paneelmaja kõrgune, mitte väga lai ja ca 25 m pikk. Mingeid käigukaste või sidureid pole - kui mootor käima läheb siis hakkab sõukruvi kohe uhama. Pöörded on vahemikus 30-100 rpm. Soositud pöörded on 60-70.
Tore on see, et ei pääse me draamata ka täielikus meeste kollektiivis. Kapten ja vanemmehhaanik on nagu kass ja koer. Traditsioonid kohustavad ja ma kaldun oma meeskonna poole ikka. Vastastikune ümbernurga salvamine käib 24/7. Peab vaatama, et siin
kidagi rataste vahele ei jää. 31. Detsembril nöökis kapten meie arvutivõrgu ära, et me ei saaks "monthly reporte" sisse lüüa. Seda on võimatu tõestada aga võrk hakkas tööle just täpselt peale tööpäeva lõppu.
Enesekindlus oma töö osas kasvab ja sellega koos ka tuju ja endorfiini tase. Hommikune ärkamine on ikka piin. Tõusen voodist viimasel võimalikul momendil ja tööpäev on ka pooleledi selline moonaka venitamine. Hea on siis kui on midagi asjalikku teha -
aeg voolab ja päevad lippavad kui kirjud koerad.
Peale tööpäeva on tavaliselt kohe väike pesu, õhtusöök ja siis täielik lõõgastumine. Kohe mitte midagi ei viitsi natuke aega. Hiljuti sundisin end spordisaali minema ja see mõjus hästi. Täna juba koristasin oma toa ise ära (kuigi võiks lasta ka
stjuuardil koristada). Kui esimene palk nüüd kohe-kohe arvele laekub ehk tõuseb siis ka tuju. Praeguseks aga hüvasti!