On j??nud paar n?dalat teenida siin jumalast h?ljatud loksuval ?nnetusel :)
Alates viimasest meeskonnavahetusest on elu l?inud tunduvalt kehvemaks.
Eelmiste poolakatega oli mul palju enam ?hist ja meeldiv koost??.
Sakslased on aga valdavalt paras ussipesa, v?hemalt need konkreetsed.
Nagu Rafal (eelmine teine mehh) ?tles: Vingu, h?dalda ja kiru pidevalt - siis nad ?kki ei saa aru ja arvavad, et sa oled ?ks neist.
Eriline puravik on uus vanemt??r. Endine Germanischer Lloydi inspektor. Kretiinide kuningas tsiteerides klassikuid.
Miniatuurne ning tugevate alav??rsuskopleksidega pisike vihane matcho.
Teeb k?vasti "teravat huumorit" ja naerab ise k?ige valjemini. Kui ta parasjagu nalja ei tee siis on hirmus t?htis n?gu nagu oleks talle vb labidas kuskile surutud. ?petab, targutab. R??gib mulle kudas ma peaks vene j??murdjale t??le minema kui ma
kuumust ei talu v?i uurib kas ma olen oma vene passi juba v?lja vahetanud.
Kakleb pootsmaniga (kes muidugi ei ole k?ige teravam pliiats karbis) ja karistab teda kustutades ta ?letunnid. Selline asi peaks mehe juba koju tagasi saatma. Kuid ei. Tsirkus kestab. On veel k?mneid asju kuid ma ei viitsi isegi kirjutada.

Punane meri oli hirmus. Ma higistasin reaalselt lihtsalt seismisest. Ja kui ma t??d tegin siis ma s?na otseses m?ttes tilkusin veest. Nagu oleks just j?rve h?panud. Ilma liialdusteta.

Filipiinod armastavad mind. Ma ei tea miks, kas mu s?bralik olemus v?i mis. L?unas??gil saan ma k?ige suurema j??tise ja k?ige paremad palad. Kituvad mulel mdia hirmsat vanemt??r neile j?lle tegi. On tore olla sedasi usaldusisik.
T??d tehes ma muidugi aeg ajalt vihastan lillaks end. Nende ja ka saksa ?pipoisi tehnilise taibu tase j??b alla igasugust arvestust. V?i on see lihtsalt ?ksk?iksus ja huvi puudumine. Kes teab. Igastahes n?evad nad oma vanuse kohta tunduvalt nooremad
v?lja :)

n??d on aga m?tted juba kodus ja varsti n?eme.

Blogi 5, 10. veebruar

Suez ja Punane meri läbitud, läheneme Hormuzi väinale ja Dubaile(Jebeli Ali). Seal ehk pääseb hetkeks maale ning saab ehk midagi paremat süüa ja kasulikku nänni soetada. Oma isiklikud kallid kindad olin sunnitud motoristidele laiali jagama nagu
kommunist. Seda väikeste tüdrukute hala ja armide esitlemise paraadi ei oleks keegi suutnud kauem taluda.
Praegu on siis jälle muidugi "Marsec 2" ehk kardame piraate ja pimendame aknaid öösiti ja anname kiiremat käiku. Kuulsin ka, et üks hispaania sõjalaev oli peaaegu piraatide poolt kaaperdatud ning tagatipuks pääsesid nad veel minema ka. Täielik huumor.
Üldiselt on vist nii, et kiirus kaitseb meid ja kui pardale pääsevad siis pole midagi enam teha. Õnneks pole nad seniajani nii suuri laevu üritanud võtta.
Tööd on palju olnud kuid hetkel midagi kriitilist pole. Mu leivanumber on katla keemiapaagi veega üleujutamine. Selle täitmine on tavaliselt 10 minutit ja mul pole kannatust, et seda valvata. Vahepeal on üritatud mulle nimeks pookida ka "Destroyer"
kuid see ei kleepinud väga õnneks. Üldiselt paistab, et mu süüdimatus ja lollid naljad teevad paljudel tuju paremaks.
Sain teada ka, et pääsen tagasi kodumaale aprilli lõpupoole nagu arvata oligi. Sellega seoses võib teatada, et kohe on pool aega möödas. Kergendab meelt üllatavalt. Ilusad unistused mootorrattast ja eestimaa suvest virvendavad silme ees kui kergelt
realistlik viirastus.
Veebruar on ka karskuse kuu! Olen loobunud alkoholist vähemalt mõneks ajaks. Vaatan kuidas maks vastu peab. Teen ka pisut regulaarsemat trenni kuid ikkagi sedasi mõõdutundega. Higistada saab masinas küll ja veel. Täna vaatasin, et hästiventileeritud
kohas kus tundus mõnus "jahe" olevat oli 38 c.
Abimasinatel pihusteid vahetades suhteliselt nõrisesin. Paar t-särki päevas ja tunkede pesu ülepäeviti on norm. Kast vett nädalas samuti. Kõigest sellest hoolimata - inimene kohaneb ja päris kiiresti. -20 tundub uskumatu hetkel. Selg teeb ka pisut
liiga kuid üldiselt on elu islus ja üksluine :)

Blogi 4

Reede, 27 ja jaanuar saab varsti läbi. Mu 10 dollarine "Casio originaal" veekindel on endiselt veekindel, seda juba üle kuu aja. Tänu sellele, et ma ta silmini silikooni täis lõin :) Euroopa oli üle mõistuse. Hamburg-London-Antwerp olid kõige kiiremad
sadamad.kaup, kütsued-õlid, meeskonnavahetus, auditid ja muud ninamehed, tehnohooled etc. Kui ma just 38 palavikus ei olnud siis oli mul 6 bunkerdamist 2 päevaga ja 40 tonni kütust kadunud. Õnneks andsid ka kaks sepakat saba samal ajal ja katla
veetaseme andur läks lolliks. Seda kõike kaunistas kaks uut motoristi ja uus vanemmehaanik kes kõik nägid seda laeva esimest korda. Jumalale tänu - täna öösel voolas 20 tonni vett pilssi ja me oleme praktiliselt kuival.
Tegelikult - kõik hakkab vaikselt lahenema ja hulevik paistab helgem. Hamburgis sain ka oma esimese palgasedeli. Magus, palju magusam kui see töö ise.
Stressist enam otseselt rääkida ei saa kuid väga õnnelik seda tööd tehes ikkagi olla ei saa. Võimaluste piires olen siiski küllaltki rahul.
CH tõi mulle raamatuid, kindaid, wifi adaptereid ja muud head nänni. Tõstis tuju kohe. Inimlik kallistus ja muu selline oli ka väga kiiduväärt.
Üle kõige igatsen lund, keefiri, kama, hapukoort, pelmeene, eesti õlut, musta leiba, normaalset piima korralikku kohvi, Zavoodi, Tartut, vööni mudas roomamist ja eesti keelt. Kõlab leierdatult - kuid mõnda asja märkad vaid siis kui seda pole.
Nii, et sul on elu tegelikult väga hea. Nüüd mine poodi ja osta kama. Hiljem kuula eesti muusikat.

7. jaanuar

Nüüd on täpselt kuu. Tundub terve igavik kuid samas on aeg lennanud kui linnutiivul. Optimistlikust vaatepunktist on juba veerand või 1/6 reisist läbi. Ma usun, et üks tajutav samm on ka tagasi Hamburgi jõudmine.
Täna on veel tore, viiepäevase sõidu viimane päev. Homme hommikul või täna öösel jõuame Jeddasse kus tuleb kõik alkohol ja räpased ajakirjad luku taha panna. Ma siiani ei saa aru mis mõttes räpased? Keegi ajas natuke putru peale vms?
Punane meri - lõputu kuumus. Toas on mul mahedad 23c, masinaruumis kindlasti üle 30. Esimesed 15 minutit hommikul ja mu särk on märg ja soolased higipisarad voolavad suhu. Suvel pidi asi eriti hulluks minema, praegu on mõnus treening. Kui eluruumides
treppe mööda liikuda siis on sarnane lõhn nagu vanade paneelmajade trepikodades suvel. Mõnus. Tekitab tunde, et kuskil siinsamas ongi see virvendav õhk asfaldi kohal ja miniseelikutes tüdrukud :)
Mul on ka psut kahju, et mu kerge masendushoog üle minemas on. Nüüd on lihtsalt kerge tülpimus ja lootus millegi parema saabumisest. Umbes nagu ma lootsin, et see töökoht on "dream job". Õnneks ma kirjutasin oma mõtteid üles ja nüüd on huvitav lugeda
kuidas meeleseisund prioriteete nihutab. Teine asi mille tarvis kerge masendus hea on - loovus. Igasugune kriis paneb mõtted kiirteele. Oleks pidnud oma muinasjutu jätku kirjutama. Ehk jõuab veel.
Hirmsasti tahaks ka head peegelkaamerat. Väga palju ilusaid ja huvitavaid hetki/kohti jääb jäädvustamata. Meri muudab oma olemust päris tihti. Mõnikord helesinine, siis tumesinine või roheline. Lainetus, tuul, udu - kõik muutub pidevalt ja uskumatult
suures ulatuses.
Nüüd hakkas see kapten ka minu "alkoholiprobleemidele" vihjama. Sõbralikult, naljaga pooleks aga väga järjepidevalt. Vaatame kuhu see areneb ja kui igav võib ühel põmmpeal olla.
Kõikidest seriaalidest ja mängudest muust taolisest on siiber. Miski pole piisavalt hea. See on sama kui ma lapsena alati varastasin taigent kui sain. See oli lihtsalt nii magus. Üks päev võtsin kokaraamatu ja tegin kausitäie tainast. Ei mingit
maitset. Ma alati tahan ikka seda mida ma niisama kergelt ei saa :)
Muuseas esimest korda elus kallasin ka oma arvutile koola-rummi segu. Väike lühiühendus aga töötab. Äkki kaptenil on õigus? :D
Piraatidest veel niipalju, et ma t6statasin messis kysimuse, et 'huvitav kas piraatide naised soovivad oma meestele head r88vi6nne ka?' See kysimus ei saanud v2ga positiivset vastukaja :) Huvitav oleks teada ikkagi.

3. Jaanuar 2012.

Uus aasta tuli ilma erilise pauguta ja suure kummutamisega, taaskord. Olime ankrus enne Nhava Shevat Indias. Väike grillimine välistekil ja hiljem shampus sillal. Sooja oli umbes 25 c ja tuult 10m/s. Kõige selle juures nähtavus ehk pool miili sest õhk
on nii udune. Praeguseks on sadamad hakanud juba kõik ühte nägu minema. Konteinerid-maha, konteinerid peale. Veoautod veavad neid edasi-tagasi nagu väikesed tublid sipelgad. Linna ei paista praktiliselt kusagilt. Kõige lõbusam oli vast Karachi kui me
andsine kõntsa ära. Täielik tsirkus ja mitte heas mõttes. Sõnad nagu keskkonnakaitse, ohutus, kiirus ja täpsus on mõistlik unustada oma närvide huvides. Hakkan juba mõistma miks enamus meremehi kerge rassistliku hoiakuga on. Vähemalt paagiautod olid
ilusate nikeradatud puidust ustega ja taga lehvisid jõulupuu kaunistused. Samuti polnud kohalikud kunstnikud värviga koonerdanud.
Aga nüüd pööran laeva otsa ümber ja ma koju sõidan-koju sõidan taas. Praegu oleme jälle ankrus enne Mundrat mis on viimane India sadam ja peale seda tuleb pikem ots Jedda (ja Suessi) poole. 20. Jaanuar peaks siis jälle Hamburgis olema.
Lubasin natuke numberid kuid ei viitsinud piisavalt isegi uurida. Laev on 265 m pikk ja vist 40m lai. Süvis 12m. Peamasinal (MAN B&W K98 - maailma suurim mootor) on 10 silindrit, igaüks läbimõõduga 98 cm ehk siis laias laastus meeter. Kolvi käik ca
4,5m. Kütust võtab selline tibuke 2 liitrit sekundis ja enam. Ööpäevas siis ca 200 tonni. Igaüks katsugu ise hoomata seda kogust kuidagi. Keskmine pereauto sööb aastas 1 tonni. Kõigest sellest hoolimata on see praktiliselt kõige ökonoomsem transport
maamunal.
Mootor on siis ise umbes kolmekordse paneelmaja kõrgune, mitte väga lai ja ca 25 m pikk. Mingeid käigukaste või sidureid pole - kui mootor käima läheb siis hakkab sõukruvi kohe uhama. Pöörded on vahemikus 30-100 rpm. Soositud pöörded on 60-70.
Tore on see, et ei pääse me draamata ka täielikus meeste kollektiivis. Kapten ja vanemmehhaanik on nagu kass ja koer. Traditsioonid kohustavad ja ma kaldun oma meeskonna poole ikka. Vastastikune ümbernurga salvamine käib 24/7. Peab vaatama, et siin
kidagi rataste vahele ei jää. 31. Detsembril nöökis kapten meie arvutivõrgu ära, et me ei saaks "monthly reporte" sisse lüüa. Seda on võimatu tõestada aga võrk hakkas tööle just täpselt peale tööpäeva lõppu.
Enesekindlus oma töö osas kasvab ja sellega koos ka tuju ja endorfiini tase. Hommikune ärkamine on ikka piin. Tõusen voodist viimasel võimalikul momendil ja tööpäev on ka pooleledi selline moonaka venitamine. Hea on siis kui on midagi asjalikku teha -
aeg voolab ja päevad lippavad kui kirjud koerad.
Peale tööpäeva on tavaliselt kohe väike pesu, õhtusöök ja siis täielik lõõgastumine. Kohe mitte midagi ei viitsi natuke aega. Hiljuti sundisin end spordisaali minema ja see mõjus hästi. Täna juba koristasin oma toa ise ära (kuigi võiks lasta ka
stjuuardil koristada). Kui esimene palk nüüd kohe-kohe arvele laekub ehk tõuseb siis ka tuju. Praeguseks aga hüvasti!

Üheksateistkümnes päev

Üheksateiskümmnes päev laevas tööl oli 25. Detsember. See on lühike päev nagu kõik pühapäevad - 4 tundi. Pisut närtsinud olekus puhastasin kõrgsurvepumba ja tegin katlavee analüüsid. Eile läksin magama alles hommikul kell kaks või kolm. Esimest korda
nii hilja ja esimest korda nii purjus siin laevas. See kõik algas ametlikust jõulupeost kus sain endale kingiks paar villast mütsi, salli ja kindad nagu kõik teisedki. Lisaks suur kotitäis maiuseid ka, need kuluvad kinlasti ära. Katsun selgitada ka seda, mis siis eilses nii erakordset oli.
Selle tarvis on vaja kirjeldada üldist elukorraldust. Tööpäevad on minul 8.00-17.00 esmaspäevast reedeni, laupäeval kella kolmeni päeval ja pühapäeval siis keskpäevani. Kell kümme ja kell kolm päeval on ka paarikümneminutilised kohvipausid, keskpäeval tunnine lõuna. Tööaja täpne järgimine on kohati kuidagi isegi olulisem kui see mida sa teed. Mõnel korral kui ma heroiliselt olen pool tundi kauem rabanud, et õhtuks mõni sepakas või asi kokku saada on
mind veidike imeliku piguga vaadatud.
Meeskonnas on kolm sakslast, kaks poolakat, üks eestlane ja ülejäänud on kõik filipiinid (filipiinod?). Natuke üle 15 mehe vist, ma isegi ei tea.

Kapten on ida-sakslane kes elab Lätis, Jurmalas ja on abielus
lätlannaga. Suhteliselt sõbralik, 50a.
Vanemmehhaanik on samuti sakslane aga väikese konksuga. Kuuek?mmnene vana päss kes itsitab pihku ja lollitab kõiki. Väga rahulik, usaldav ja ettearvamatu. Ei vaeva ennast liilat igasugu jamaga, mängib päeval oma
arvutis malet kui paberimajandus korras on.
Siis on veel üks natukene hipi “ship mechanic” kes põhimõtteliselt teeb pootsmani tööd ja hoolitseb tekivarustuse eest. Samuti väljalaskeaastaga 1952. Vanemtüürimees ja teine mehhaanik on poolakad, mõlemad
korralikud pereinimesed. Esimene üle 40nene suht libe kuid siiski tore. Teine mehhaanik on aga selline minu moodi mees, sarnaselt turske ja alla kolmekümne. Kiire taibuga, sõbralik ja huumorisoonega. Väga alalhoidlik. Temaga ma siis p?hiliselt suhtlen
ja töötan. Treial laulab väga hästi karaoket ja üldiselt on meeskonnamessis elu palju rohkem kui ohvitseride messis. See tähendab, et filipiinod on suhtlusaltimad ja elurõõmsamad. Minu söömised ja kohvipausid on alati koos ohvitseridega, nagu ma ise. Tihti tundub, et tegemist on matustega. Vahel saab ka natuke nalja. Põhiline probleem on kultuuri- ja keelebarjäär. Kõik räägivad eranditult sitta inglise keelt ja põhjendavad seda “clear and simple”. Tegelikkuses kõik räägivad nii vigaselt ja imeliku hääldusega, et tihti jääb mõte arusaamatuks. Keerukam jutt ja sügavad mõtteavaldused leiavad aset vaid mõne valituga.
Tõõriistade ja varustusega on natuke kehvasti, toit on kesine (mille üle ma ei kurda) ning õlled-maiused võetakse palgast maha. Üks
suur kokkuhoid ja säästmine on ka avamerel. Sellest mõni teine kord pikemalt.
Seega mu suurim mure on kesine suhtlus ja sotsiaalelu. õnneks mul on tonnide viisi seriaale, filme, mänge ja isegi raamatuid. Lisaks loen ka aeg-ajalt masinate juhendeid. Ja sellises suhtluse kõrbes oli üks veidike karedalt alanud jõulupidu täielik oaas. Ei häirinud mind kohutavad toidud, kehv õlu või veel kohutavam karaokelaulmine. Hetkel on sõit ümber Araabia poolsaare, hakkame varsti juba Indiasse jõudma.
Piraadialadest oleme hetkel l?bi, varsti sukeldume uuesti. Meie kaitse on suur kiirus- 20 s?lme ja enam. Eile oli ka meres näha “välku”. Mõnes kohas on vesi roheline (mingi plankton vms) ja kui laev sealt läbi sõidab siis hakkavad need molluskid sähvima. Ilusad heledad pikad jutid ilmuvad ja kaovad. Vee all. Väga lummav. Tahaks teada mis protsess see tegelikult on. Järgmise postituse pühendan faktidele- kui palju kütust, mis temperatuurid jne. Praegu aga kena jõulu jätku ja kohevat lund.
Ja kui kedagi miski konkreetselt huvitab siis küsige aga!