3. Jaanuar 2012.

Uus aasta tuli ilma erilise pauguta ja suure kummutamisega, taaskord. Olime ankrus enne Nhava Shevat Indias. Väike grillimine välistekil ja hiljem shampus sillal. Sooja oli umbes 25 c ja tuult 10m/s. Kõige selle juures nähtavus ehk pool miili sest õhk
on nii udune. Praeguseks on sadamad hakanud juba kõik ühte nägu minema. Konteinerid-maha, konteinerid peale. Veoautod veavad neid edasi-tagasi nagu väikesed tublid sipelgad. Linna ei paista praktiliselt kusagilt. Kõige lõbusam oli vast Karachi kui me
andsine kõntsa ära. Täielik tsirkus ja mitte heas mõttes. Sõnad nagu keskkonnakaitse, ohutus, kiirus ja täpsus on mõistlik unustada oma närvide huvides. Hakkan juba mõistma miks enamus meremehi kerge rassistliku hoiakuga on. Vähemalt paagiautod olid
ilusate nikeradatud puidust ustega ja taga lehvisid jõulupuu kaunistused. Samuti polnud kohalikud kunstnikud värviga koonerdanud.
Aga nüüd pööran laeva otsa ümber ja ma koju sõidan-koju sõidan taas. Praegu oleme jälle ankrus enne Mundrat mis on viimane India sadam ja peale seda tuleb pikem ots Jedda (ja Suessi) poole. 20. Jaanuar peaks siis jälle Hamburgis olema.
Lubasin natuke numberid kuid ei viitsinud piisavalt isegi uurida. Laev on 265 m pikk ja vist 40m lai. Süvis 12m. Peamasinal (MAN B&W K98 - maailma suurim mootor) on 10 silindrit, igaüks läbimõõduga 98 cm ehk siis laias laastus meeter. Kolvi käik ca
4,5m. Kütust võtab selline tibuke 2 liitrit sekundis ja enam. Ööpäevas siis ca 200 tonni. Igaüks katsugu ise hoomata seda kogust kuidagi. Keskmine pereauto sööb aastas 1 tonni. Kõigest sellest hoolimata on see praktiliselt kõige ökonoomsem transport
maamunal.
Mootor on siis ise umbes kolmekordse paneelmaja kõrgune, mitte väga lai ja ca 25 m pikk. Mingeid käigukaste või sidureid pole - kui mootor käima läheb siis hakkab sõukruvi kohe uhama. Pöörded on vahemikus 30-100 rpm. Soositud pöörded on 60-70.
Tore on see, et ei pääse me draamata ka täielikus meeste kollektiivis. Kapten ja vanemmehhaanik on nagu kass ja koer. Traditsioonid kohustavad ja ma kaldun oma meeskonna poole ikka. Vastastikune ümbernurga salvamine käib 24/7. Peab vaatama, et siin
kidagi rataste vahele ei jää. 31. Detsembril nöökis kapten meie arvutivõrgu ära, et me ei saaks "monthly reporte" sisse lüüa. Seda on võimatu tõestada aga võrk hakkas tööle just täpselt peale tööpäeva lõppu.
Enesekindlus oma töö osas kasvab ja sellega koos ka tuju ja endorfiini tase. Hommikune ärkamine on ikka piin. Tõusen voodist viimasel võimalikul momendil ja tööpäev on ka pooleledi selline moonaka venitamine. Hea on siis kui on midagi asjalikku teha -
aeg voolab ja päevad lippavad kui kirjud koerad.
Peale tööpäeva on tavaliselt kohe väike pesu, õhtusöök ja siis täielik lõõgastumine. Kohe mitte midagi ei viitsi natuke aega. Hiljuti sundisin end spordisaali minema ja see mõjus hästi. Täna juba koristasin oma toa ise ära (kuigi võiks lasta ka
stjuuardil koristada). Kui esimene palk nüüd kohe-kohe arvele laekub ehk tõuseb siis ka tuju. Praeguseks aga hüvasti!