Üheksateistkümnes päev

Üheksateiskümmnes päev laevas tööl oli 25. Detsember. See on lühike päev nagu kõik pühapäevad - 4 tundi. Pisut närtsinud olekus puhastasin kõrgsurvepumba ja tegin katlavee analüüsid. Eile läksin magama alles hommikul kell kaks või kolm. Esimest korda
nii hilja ja esimest korda nii purjus siin laevas. See kõik algas ametlikust jõulupeost kus sain endale kingiks paar villast mütsi, salli ja kindad nagu kõik teisedki. Lisaks suur kotitäis maiuseid ka, need kuluvad kinlasti ära. Katsun selgitada ka seda, mis siis eilses nii erakordset oli.
Selle tarvis on vaja kirjeldada üldist elukorraldust. Tööpäevad on minul 8.00-17.00 esmaspäevast reedeni, laupäeval kella kolmeni päeval ja pühapäeval siis keskpäevani. Kell kümme ja kell kolm päeval on ka paarikümneminutilised kohvipausid, keskpäeval tunnine lõuna. Tööaja täpne järgimine on kohati kuidagi isegi olulisem kui see mida sa teed. Mõnel korral kui ma heroiliselt olen pool tundi kauem rabanud, et õhtuks mõni sepakas või asi kokku saada on
mind veidike imeliku piguga vaadatud.
Meeskonnas on kolm sakslast, kaks poolakat, üks eestlane ja ülejäänud on kõik filipiinid (filipiinod?). Natuke üle 15 mehe vist, ma isegi ei tea.

Kapten on ida-sakslane kes elab Lätis, Jurmalas ja on abielus
lätlannaga. Suhteliselt sõbralik, 50a.
Vanemmehhaanik on samuti sakslane aga väikese konksuga. Kuuek?mmnene vana päss kes itsitab pihku ja lollitab kõiki. Väga rahulik, usaldav ja ettearvamatu. Ei vaeva ennast liilat igasugu jamaga, mängib päeval oma
arvutis malet kui paberimajandus korras on.
Siis on veel üks natukene hipi “ship mechanic” kes põhimõtteliselt teeb pootsmani tööd ja hoolitseb tekivarustuse eest. Samuti väljalaskeaastaga 1952. Vanemtüürimees ja teine mehhaanik on poolakad, mõlemad
korralikud pereinimesed. Esimene üle 40nene suht libe kuid siiski tore. Teine mehhaanik on aga selline minu moodi mees, sarnaselt turske ja alla kolmekümne. Kiire taibuga, sõbralik ja huumorisoonega. Väga alalhoidlik. Temaga ma siis p?hiliselt suhtlen
ja töötan. Treial laulab väga hästi karaoket ja üldiselt on meeskonnamessis elu palju rohkem kui ohvitseride messis. See tähendab, et filipiinod on suhtlusaltimad ja elurõõmsamad. Minu söömised ja kohvipausid on alati koos ohvitseridega, nagu ma ise. Tihti tundub, et tegemist on matustega. Vahel saab ka natuke nalja. Põhiline probleem on kultuuri- ja keelebarjäär. Kõik räägivad eranditult sitta inglise keelt ja põhjendavad seda “clear and simple”. Tegelikkuses kõik räägivad nii vigaselt ja imeliku hääldusega, et tihti jääb mõte arusaamatuks. Keerukam jutt ja sügavad mõtteavaldused leiavad aset vaid mõne valituga.
Tõõriistade ja varustusega on natuke kehvasti, toit on kesine (mille üle ma ei kurda) ning õlled-maiused võetakse palgast maha. Üks
suur kokkuhoid ja säästmine on ka avamerel. Sellest mõni teine kord pikemalt.
Seega mu suurim mure on kesine suhtlus ja sotsiaalelu. õnneks mul on tonnide viisi seriaale, filme, mänge ja isegi raamatuid. Lisaks loen ka aeg-ajalt masinate juhendeid. Ja sellises suhtluse kõrbes oli üks veidike karedalt alanud jõulupidu täielik oaas. Ei häirinud mind kohutavad toidud, kehv õlu või veel kohutavam karaokelaulmine. Hetkel on sõit ümber Araabia poolsaare, hakkame varsti juba Indiasse jõudma.
Piraadialadest oleme hetkel l?bi, varsti sukeldume uuesti. Meie kaitse on suur kiirus- 20 s?lme ja enam. Eile oli ka meres näha “välku”. Mõnes kohas on vesi roheline (mingi plankton vms) ja kui laev sealt läbi sõidab siis hakkavad need molluskid sähvima. Ilusad heledad pikad jutid ilmuvad ja kaovad. Vee all. Väga lummav. Tahaks teada mis protsess see tegelikult on. Järgmise postituse pühendan faktidele- kui palju kütust, mis temperatuurid jne. Praegu aga kena jõulu jätku ja kohevat lund.
Ja kui kedagi miski konkreetselt huvitab siis küsige aga!